Teel lossi juurde

Alexia kõndis mööda kitsast tänavat, vaadates enda ümber olevaid uhkeid ehitisi. Neiu oli terve hommikupooliku veetnud linna peal ning nüüd, keskpäeva paiku, oli ta teel kodu poole. Endale märkamatult oli neiu valinud tee, mis viis mööda linna ainsast lossist. Loss oli Bushfort'i kõige pilkupüüdvam ehitis ning selle ümbrus oli ilus ning sellepärast meeldis Lexia'le seal vahete vahel käia. Ta ise ei elanud lossist kuigi kaugel, kõigest paar tänavat, ning kuna ilm oli ilus, siis ei olnud Odette'il midagi väikse jalutuskäigu vastu. Päike paistis kõrgel taevas ja kuskilt oli kosta ka linnulaulu, mis tõi tahtmatult Lex'i näole kerge naeratuse.

OT: Lucas.

Ka Lucas oli hommikul linnas käinud, kuid juba ammu koju jõudnud ja otsustanud jooksma minna. Tema tavaline rada käis ringiga ümber ta vana elukoha ja lossi juurest tagasi. Luka kuulas linde ja keeras pead, et lauljaid näha. Niimoodi, pea küljel joostes, ei märganud ta teed ega ka ühte tüdrukut, kes vastu kõndis. Poiss oli harjunud sellega, et see tee oli tühi ja ei vaadanud seetõttu eriti hoolikalt ette, kuni Alexiaga kergel sörgil kokku põrkas ja nad mõlemad maha paiskusid. Õnneks haaras Luka tüdrukul ümber piha ja tõmbas teda paremale, pehme rohu peale. Nad veeresid mõne ringi edasi, enne kui hoog otsa sai ja Alexia koos Lukaga rohule lebama jäid.

Lex oli ennem märganud küll, et mingi kutt vastassuunas jookseb, kuid erilist tähelepanu ta poisile ei pööranud, kuna too oli võõras. Ja ilmselgelt arvas neiu, et poiss nii hooletu ei ole, et kellelegi otsa jookseks. "Ahhh!" kiljatas Lexia, kui Lucas talle siiski otsa jooksis ning nad mõlemad kukkusid. See oli paras šokk ning Alexandria nägi päris kohkunud näoga välja, kui hoog otsa sai ning nad lõpuks murule lebama jäid. Murule kukkumine oli kindlasti leebem, kui kõnniteele, kuid veidi haiget tegi see siiski. Kui Alexia esimesest ehmatusest üle oli saanud, tahtis ta püsti tõusta, kuid avastas siis, et kuti käsi oli tema pihal. "Khm?" vaatas neidis Lucas'e poole, suutmata midagi muud esialgu öelda.

Luka pööras tüdruku köhatuse peale pead. Ta silmitses Alexia't üllatunult enne, kui oma kätt märkas. Poiss naeratas, tal polnud selle äravõtmisega kiiret kuhugile. Siis võttis ta selle ikkagi ära, et mitte käperdajast perverdi moodi välja näha. Ilmselt tagi ta nagunii veidi totakas välja, kui ta oli juba tüdrukule otsa jooksnud. "Palun vabamdust." lausus Luka mahedalt ja tõusis püsti. Seejärel ulatas ta ka Alexiale käe ja aitas tema püsti. "Ega sa haiget ei saanud?" küsis ta hoolitsevalt.

Alexia võttis poisi pakutud käest kinni ja tõusis püsti. "Ei.. Mitte eriti," lausus Lexia pead raputades, endiselt veidi üllatunud olles selle üle, mis just juhtunud oli. Ta vaatas korraks oma riiete poole, et näha, ega need kukkudes mustaks polnud läinud. Vist ei olnud. "See polnud ainult sinu süü. Ma oleks pidanud nägema, et sa jooksed, ja mitte sulle ette jääma," lausus Alexandria kergelt naeratades, kuid kuti pilku vältides.

Lukas hakkas selle jutu peale naerma. "Ma arvan, et see on minu süü. Mina olen see loll, kes sulle otsa jooksis. Sa ei pea ju tänaval jooksjaid jälgima, äkki nad jooksevad otsa." lausus Luka muiates. "Ära võta süüd enda peale." lausus poiss ja korrastas oma juukseid, mis olid näo ees. "Kas ma saan selle kuidagi heaks teha?" küsis poiss ja nõjatus vastu puud vaadates Alexiat võrgutavalt, naeratus näol.

"Olgu, jah, sina oled süüdi," lausus Alexandria hetke pärast õlgu kehitades, nüüd oma tavapärast enesekindlust tagasi saades. Sest see kukkumise šokk oli nüüd möödas. Neiu lükkas juuksesalgu, mis tuulega tema näo ette oli lennanud, ära ning vaatas kuti poole. Kui ta märkas seda ilmet, mis poisil oli, ilmus ka Lexia huulile muie. Olgugi, et see kukkumine oli olnud ebameeldiv, pidi Lexia siiski tunnistama, et Lucas nägi päris hea välja. Ta noogutas aeglaselt küsimuse peale. "Kuidas täpsemalt sa ette kujutad, et sa saad heastada seda, et sa mulle just otsa lendasid?" küsis Lexia kergelt naeratades, äkki poisil oli mingi hea idee? Tegelikult Lexia polnud selle kukkumise pärast pahane, kuigi küsimusest võis selline mulje jääda.

"Ma mõtlesin, et ehk võin ma su kuhugi viia, veidi lähemalt tuttavaks saada..." rääkis Lucas võrgutavalt. "Äkki sule isegi oma nime öelda" lisas ta juurde, kui mõistis, et nad ei teadnud isegi nimesid. "Ma olen Lucas, Luka." lausus poiss ja pilgutas Alexiale silma. "Või sa tahaksoid pigem piknikku korraldada. Just siin?" pakkus Luka ja silmitses pehmet rohtu ja päikest taevas. Isegi linnud olid lähemale lennanud ja laulsid võidu.

Alexia huulilt ei kadunud naeratus hetkekski, kui ta kuti sõnu kuulis. "Millised huvitavad mõtted. Ma hakkan juba arvama, et sa jooksid mulle meelega otsa...," lausus neidis. Kuigi tegelikult ta vist veel nii ei arvanud. Ta vaatas lindude poole, kes lähemale olid lennanud. "Piknik? Et tähistada meie kohtumist? See oleks liiga suur ette võtmine," mõtles Lexia valjult. See söökide muretsemine, janii. Kuigi ilm oli tõesti ilus.. "Lihtsam oleks kuhugi minna. Või mis sa arvad, Luka?" vaatas Alexandria naeratades poisi poole.

Lucas naeris. "Kui ma poleks seda kogemata teinud, oleks ma midagi muud välja mõelnud, et sinuga kohtuda, usu mind." lausus ta kergelt. Ta mõtles kõikide tegemiste peale, mida pikniku jaoks tegema peaks ja noogutas, lihtsam oleks kuhugi minna. "Sul on õigus, lähme parem kuhugi. Kuigi linnud hakkavad meid igatsema..." osutas Luka käega nende poole.
Siis kortsutas ta kulmu. Kas tüdruk meelega ei öelnud talle oma nime? Ta põrnitses veidi Alexiale otsa ja naeratas siis. Küll millalgi ikka see nimi tuleb.

Alexandria naeris poisi vastuse peale. "Päris otsekohene oled. Tead seda?" vaatas Alexia kuti poole. See oli hea omadus, vähemalt Lexi arvates. Kui Luka linde mainis, vaatas neidis uuesti nende poole, kergelt naeratades. Aga ta oli enam kui kindel, et kui nad lahkuvad, siis laulavad linnud sama rõõmsalt edasi. Kui neiu oma pilgu tagas Lucas'ele viis, märkas ta viimase kulmukortsutust. Ja hetke pärast poiss naeratas. Huvitav. Igatahes vaatas Lex korraks majade poole, äkki juhuslikult oli läheduses mõni koht, kuhu minna võiks. Mõni kohvik, või midagi sellist. Hetke pärast märkaski ta tänava lõpus kohta, kus ta varemgi käinud oli. "Lähme siis?" pakkus Alexia, astudes sammu edasi. Ta pööras ennast uuesti Lucas'e poole, teda järgi oodates. Siis tuli talle meelde, et ta polnud isegi oma nime öelnud. "Ahjaa, Alexandria. Võid kutsuda Alexia'ks," lausus neidis naeratades.

"Tean küll, et otsekohene olen." naeris Lucas. "See on mu kõige parem omadus," lausus ta muiates. Ta kissitas silmi, uurides tüdruku näidatud kohta. "Olgu," lausus ta noogutades. Paistis päris korralik, kuigi Luka polnud seda kunagi varem märganud. Nime kuuldes ta naeratas. "Tore sinuga tutvuda Alexia," lausus poiss ja kummardas kergelt. Siis pakkus ta neiule viisakalt oma kätt, et teda saata, ise naeratades. Selline vanamoodne viisakus aitas alati tüdrukutega, nii palju Luka teadis. Või noh, tavaliste tüdrukutega, kellele ta polnud just otsa jooksnud.

Alexia noogutas, otsekohesust pidas ka tema heaks iseloomu omaduseks. "Sinuga samuti," lausus Alexandria naeratades Luka lause peale. Ta vaatas poisi käe poole, kuid kuna ta lihtsalt ei osanud Lucas'elt sellist viisakust oodata, siis oletas ta, et poiss pakkus oma kätt tutvumise eesmärgil, nagu ikka tehakse. Ning seepärast, veidi küll kõhklevalt, surus Alexia kuti kätt, seda kergelt raputades.

Luke vaatas kahtlevalt Alexiat ja langetas siis käe. Ta ei saanudki aru, kas neiu oli nalja teinud või mitte. Poiss noogutas ja seadis siis sammud tänava lõpu poole tundmatu söögikoha poole. Ta pööras pilgu Alexia poole, mõeldes, mida teha. Ta sirutas käe, laskis selle siis alla ja jäi kõhklevalr seisma, käsi pooleldi õhus.

Alexia märkas Lucas'e pilku, millega poiss teda vaatas, ning kortsutas kergelt kulmu. Talle tundus, et korraks oli tekkinud mingi veider olukord. Või kujutas ta seda endale ainult ette? Kui Lucas seisma jäi, peatus hetke pärast ka Alexia. "Mõtlesid ümber?" pöördus ta küsimusega Luka poole, kõlades ilmselgelt veidi pettunult. Poiss ise oli ju pakkunud, et nad võiksid lähemalt tuttavaks saada, janii. Lexia pilk libises ka Luka käele, mis mingis veidras asendis oli. Hetkeks kaalus neiu, et võtab poisi käest kinni ja veab ta lihtsalt kohvikusse. Kuid selle mõtte viskas ta kohe ka peast välja, et mitte liiga pealetükkiv paista. Ja ilmselt oleks see lihtsalt imelik olnud.